Whitebelt to Bluebelt ehk Võimla jitsikas Kaarel Lehtsalu mõtisklus teekonnast valgest vööst siniseks
Internetist võib leida mitmeid artikleid bluebelt blues-ist. Selle kohta, miks paljudel Brasiilia jiu-jitsu harrastajatel tekib pärast sinivöö kätte saamist motivatsiooni langus ja sellest tulenev treeningpaus. Halvimal juhul ei jõutagi tagasi mattidele. Päris palju on kirjutatud ka üleüldise BJJ teekonna kohta. Tihtipeale on autoriteks aga kogenud harrastajad, kes ise ehk enam täpselt ei mäletagi, mis tunne oli saada bluebeltiks, olla bluebelt ning veel vähem, mis tunded valdasid just enne esimest vöövahetust. Siinkohal proovin avada neid kohati segaseid ja isegi vastuolulisi tundeid ja mõtteid, mis valdavad jitsikaid sel ajal, kui nad aimavad, et on ilmselt ületanud mingisuguse murdepunkti ja „sinine unistus“ on vaid aja küsimus.
Kui mina neli aastat tagasi BJJ treeninguid alustasin, ei antud Võimlas triipe. Valdas suhtumine, et triipudel ei ole tähtsust, treenid ju ometigi sellepärast, et Sulle meeldib jiu-jitsu ja sa tahad areneda, mitte selleks, et saada enda vöö ümber uus riba sporditeipi. See suhtumine pole õnneks kadunud ja seda arvatavasti põhjusel, et tegelikult saavad kõik aru, et see on õige viis igapäevaselt treeningule läheneda. Ülekaalukas enamik harrastajatest, keda olen aastate jooksul kohanud, kes on ka paratamatute treeningpauside kiuste jätkuvalt mattidele naasnud, teevad seda kõike just nimelt armastusest BJJ vastu, mitte triipude ja vööde pärast. Siiski võeti ühel hetkel ikkagi vastu otsus triipe jagama hakata ja arvan, et see otsus oli õige. Lihtne on öelda pruuni või musta vöö kandjal algajale, et ära muretse nende asjade pärast. Ilmselt on mõni sedagi meelt, et vahepealseid vöösid pole üldse vaja – olgu vaid valge ja must. Algajatel on aga vaja neid triipe just nimelt tagasisideks ja need võivad olla ainsad viidad, mis annavad muidu veel täiesti segaduses whitebeltile kindlust, et ta on õigel teel.
Kuni kolmanda triibuni enda valgel vööl ükski harrastaja sinise vöö saamisele veel pikemalt ei mõtle. Päris alguses tunduvad sinise vöö kandjad nagu ninjad, kes nägu naerul ja mängleva kergusega sinuga piltlikult öeldes „matti pühivad“. Sel perioodil ongi tähtis keskenduda igale trennile kui järjekordsele väikesele, aga ülimalt tähtsale sammule enda teadmiste baasi loomisel. See on aeg, kui paljud alles õpivad tundma enda keha ja selle võimeid. Eks selles faasiski ole tõuse ja mõõnu, aga kui sinuga juhtub nii nagu meist enamikega, siis puhas rõõm ja entusiasm tirivad sind neist esimestest raskustest üpris kiirelt läbi. Võimlas neljandat triipu reeglina vööle ei seotagi. Seepärast võib teekond kolmandast triibust kuni sinise vööni tunduda eelnevaga võrreldes pikem ja lausa veniv. Pärast kolmanda triibu saamist hakkab pea iga jitsikas lisaks parasjagu omandatavale materjalile mõtlema palju rohkem ka sinisele vööle. See ei tundu enam kauge unistusena, vaid on nüüd reaalne eesmärk, milleni jõudmist sa saad ise kiirendada, sest sul on oluliselt rohkem kogemusi ja teadmisi võrreldes hetkega, kui sa esimest korda saali astusid.
Sinus võib esile tõusta väga erinevaid tundeid ja mõtteid sellel viimasel ja pikal spurdil enne sinist vööd. Sa suudad juba sinivöödega tasavägiselt rullida, uute harrastajatega treenides oled sa juba enesekindlam ning tunned, et sinu oskustes on toimunud mingisugune jääv muutus paremuse poole. Mööndustega suudad sa enda lemmiktehnikaid ka vähem kogenumatele õpetada. Üleüldse tunned end pigem ühena „edasijõudnutest“ – sa pole enam täielik newbie. Samal ajal jõuab kohale uus edutamiste aeg, aga sinu nime välja ei hüüta. Miks ometi? Eriti suur küsimus tekib siis, kui edutatakse kedagi, kellega sa rullid enda arvates võrdselt või lausa domineerivalt. Seda küsimust aga kõva häälega küsida tundub imelik – äkki keegi arvab, et sa oled kade? Sa ei ole, oled lihtsalt segaduses. Paljude vestluste põhjal trennikaaslastega julgen öelda, et ma ei ole ainus, kelle jaoks see periood just selline pidev enesega arutlemise aeg on. Ma ju tunnen, et ma olen paremaks saanud, miks ma siis ei saa sinist vööd?
Kõike seda annaks vältida ja ka enda arengut kiirendada väga lihtsal viisil. Ära küsi neid küsimusi endalt, vaid küsi neid oma treenerilt! Küsimine aga ei pruugi olla üldse nii lihtne. Ette võib jääda sotsiaalne ärevus või soov küsida nelja silma all, aga sellist võimalust ei teki. Võib aga olla – see on täielikult minu enda arutluse järeldus – et sul on astuda jäänud veel üks äärmiselt kaalukas samm enda vaimsel arengul BJJ kontekstis. Reaalne põhjus miks sa treenerilt kõva häälega ei küsi, mis sul sinivööks saamisest puudu on, ei pruugi olla miski muu kui see, et sa ei ole valmis kuulma vastust. Sa ei ole siiani täielikult läbi lõiganud kujuteldavat sidet enda võitlusoskuse ja inimliku väärtuse vahel. Kas sinise vöö saamine on tähtis hetk? Jah, kindlasti, aga ainult seal ja siis, kui sa selle vöö saad. See tähistab, et sinu sissejuhatus Brasiilia jiu-jitsusse on jõudnud kulminatsiooni, aga nii füüsiline kui vaimne areng on alles alguses. Võin kinnitada kõigile, kes on enda sinise vöö ootuses, et mõneti on need kuud enne vöö saamist paremad, kui kuud pärast vöö saamist. Seega soovitan enda valge vöö aega lõpuni täiel rinnal nautida. Enne seda hetke oled sa „kogenud algaja“, kes on enda vöötasemel läbinud kõik arenguetapid. Sa oled tulnud pika tee ja tunned, et tunnustus on kohe-kohe saabumas. Pärast seda hetke oled sa aga „kogenematu edasijõudnu“, kes avastab, et tema ees on uus ja eelmisest suurem väljakutse. Tuleb otsast alata, aga seekord tuleb olla iseseisvam ja sul on võimalus õppida tehnikaid ja põhimõtteid tundma detailsemalt ja sügavamalt.
