Vöödest Brasiilia jiu jitsus ja Võimlas

Võimla peatreener Jorgen Matsi ja Eesti esimese musta vöö omanik Brasiilia jiu-jitsus Martin Aedma arutavad vööde olemuse üle Võimlas ja BJJs üldiselt.

Vööd võitlusspordis, Brasiilia jiu-jitsus ja Võimlas

Vööd võitlusspordis on huvitav nähtus. Ühest küljest on meil olemas mingisugune (semi) objektiivselt mõõdetav sooritus, mis näitab hetkes oskuste taset (vastava spordiala võitlus: võistlus või sparring). See on ainus mõõdupuu nt poksis või maadluses. Teisest küljest on küllalt spordialasid, mis kasutavad mingit vöösüsteemi (enamasti Jaapani juurtega) – judo, sportlik karate, Brasiilia jiu-jitsu. Eks loomulikum ongi vöösüsteem aladel, kus ametlikuks riietuseks on kimono või gi, mille peal vööd üldse kanda.

Brasiilia jiu-jitsus (BJJ) ei ole ühtset standardit vööde kohta. On koole, kus on struktureeritud nimistud tehnikatest, mida peab lihtsalt ette näitama. On koole, kus kõige olulisem on võistlussooritus. Sellegipoolest on BJJ vöösüsteemis üks ühine nimetaja: võisteldakse vööklassides (valged omavahel, sinised omavahel jne kuni üles mustani välja). See tähendab, et ideaalis on olemas süsteem, kus inimesed saavad võistelda endaga sarnasel tasemel inimestega. Sellel on kaks varjukülge: esiteks hakkavad medalijanused sportlased ja nende instruktorid vööde andmist tagasi hoidma, soovides saada esitletavaid tulemusi madalamates vöökategooriates. Teiseks enamik harrastajaid ju ei pea võistlema ja ei võistlegi (statistliliselt). Seetõttu tekib lihtsasti lahknevus nn “võistlusstandardi” ja “trennistandardi” vahel.

Vöödel Võimlas on üks oluline tunnus, mille oleme kaasa saanud oma endisest katuseorganisatsioonist Straght Blast Gym (SBG). Vööd on soorituspõhised! Selleks, et saada vööd BJJs peab harrastaja väljendama BJJ-oskust päev-päevalt keskkonnas, kus ta maadleb/sparrib/rullib (need on BJJs sünonüümid) teiste inimestega. Hinnang sellele on alati teatud määral subjektiivne (vööd omistava instruktori poolt), sest see väljendus on palju laiem, kui see, mitu alistust mitme minuti jooksul tehakse. Peab arvestama laiemat pilti – füüsilisi omadusi, võimet süsteemselt tehnikatest aru saada jne.

Vööd omistatakse enamasti ühel kindlal ajahetkel (enamasti) sellele eelneva perioodi sooritusvõimet hinnates. Vöid tagasi ei võeta hoolimata võimalikest soorituslangustest – ka peale pikka pausi matile naasev inimene kannab sama vööd, mis tal oli sealt viimati lahkudes.

Selleks, et Võimla matile astuvatel inimestel oleks asi natuke selgem, oleme konkreetsemalt kirjeldanud standardvärvid* BJJ vöösüsteemis ning nende (BJJle omaselt subjektiivsed ning mõnevõrra hägused) tähendused sellisena nagu neid hetkel määratleme.

Vööde omistamisel valgest üles kasutame enamasti “Raudmehe” traditsiooni – palju sparringut värskete vastastega. Sellegipoolest ei ole seal tegemist mitte “eksamiga” vaid pigem i-täpiga juba tehtud otsusele instruktori poolt, tähistusega ajale, mille jooksul oskused on lihvitud.

Vöö kategooriad

Valge vöö

Valge vöö oled esimesest treeningust alates. Sõltumata sellest, kas sul on päriselt kimono ja selle peal vöö või mitte ?

Sinine vöö

Sinine vöö ei tee BJJs “Lolle Vigu” ? Me pole määratlenud, milliseid tehnikaid millistest asenditest peab üks sinine vöö oskama – see võib suuresti varieeruda. Küll aga ei tee üks õige sinivöö enam asju, mis BJJ kontekstis kohe väga valusalt kätte maksavad. Näiteks ei hoia ta peahaaret pärast seda kui tema kaitsest on möödutud, ei anna selga olukordades, kus efektiivne selja / kilpkonna kaitse pole võimalik, ei pane ennast ise trianglisse jne. See kõik tegelikult tähendab, et üks õige sinivöö oskab maadelda/sparrida/rullida (need on siin BJJ kontekstis sünonüümid) nagu päris ning suudaks olla hea treeningpartner ka kogenenumatele harrastajatele ükskõik kus treeningsaalis maailmas.

Sinist vöötaset BJJs võib Võimlas saada ka kordagi kimonot selga panemata, kuigi see on pigem erandlik. See eeldab, et treeneri hinnangul selle harrastaja mäng ei kannataks oluliselt KUI ta kannaks kimonot. Sinisest vöötasemest kõrgemale jõudmiseks peab kindlasti treenima ka kimonoga.

Lilla vöö

Lillal vööl on “oma mäng”. See tähendab, et lillal vööl on mingites asendites komplekt tehnikaid, mille kombineerimisega suudab ta ohustada ka kõrgema taseme / palju kogenenumaid harrastajaid. Veelgi enam – muudes asendites on tal mäng, mis ei pruugi olla nii viimistletud, aga ideaalis oskab võitlust suunata omale sobivale rajale ning siis oma mäng peale suruda.

Pruun vöö

Pruun vöö “oskab mängida”. See tähendab, et pruunil vööl on mingi “oma mäng” igast põhilisest asendist BJJs. See omakorda tähendab, et pruunil vööl on tervikpilt sellest, kuidas BJJ “töötab”. Pruun vöö ei pea peast teadma või matil oskama igat üksikut pühkimist või detaili, aga ta on võimeline mõistma sisulist mehhaanikat nende taga. Sellest tulenevalt on pruuni vöö kandja võimeline andma sisukat ja asjakohast tagasisidet kõigile vähem kogenenumatele, sõltumata sellest, kes keda konkreetsel momendil alistuma pani või ei pannud.

Must vöö

Must vöö on lihvitud, kogenum ja meisterlikum pruun vöö ? Pruunist vööst, kes jätkab regulaarset treenimist, saab ühel hetkel must vöö.

Triibud?

Kuna ajaline vahe vööde vahel on enemasti BJJs päris pikk (mitu aastat), siis mitmed koolid kasutavad vahehindamiseks-tunnustamiseks nn “triipe”, mida vöö otsas olevale mustale ribale lisatakse (tavaliselt sporditeibiga). Siin on standard veel subjektiivsem kui vööde endi puhul**. Tegemist on enamasti lihtsalt klubitraditsiooni ja / või motivatsioonivahendiga. Ainus universaalsem reegel BJJ kommuunis triipude puhul on see, et neli triipu tähistab inimest, kes oma treenerite meelest on järgmist vööd igati väärt, aga mingil põhjusel pole seda veel saanud.

Võimlas oleme otsustanud hakata kasutama ka triibutamist, eristamaks erinevate oskustega harrastajaid. Proovime triipude abil markeerida protsessi, mille käigus suuname tähelepanu sellele, et harrastajad ka ise  hindaks enda progressi ja küsiks tagasisidet. Hetkel võib Võimlas antavaid vöötriipe tõlgendada nii:

Üks triip tähistab vöötasemesse nn “sisse elamist”. Oskused on kinnistunud, harrastaja on oskuste realiseerimisel enesekindlam ning sooritus on stabiilsem kui “värsketel vöödel”.

Kaks triipu tähistab, et oma tugevamates külgedes on harrastaja võimeline oma mängu peale suruma ka kogenenumatele vastastele. Sellegipoolest on selgelt eristuvaid põhioskuseid, milles ta nendele samadele vastastele alla jääb.

Kolm triipu tähistab, et üldine maadlusoskus, -mäng on juba järgmise vöö tasemel, ent on üks selgelt eristuv põhioskus, mis on veel vajaka võrreldes järgmise vöötaseme standarditega (enamasti on selleks kas võime mängida avatud kaitset või võime kaitsest mööduda, harvemini põgenemisoskus, kontrollimisoskus või alistusoskused).

Neli triipu tähendab sisuliselt oskuseid järgmise vöö tasemel, ent mingil põhjusel ei ole vööd veel omistatud.

* Standardvärvid valge, sinine, lilla, pruun, must on need, mille järgi IBJJF (ja mitmed teised organisatsioonid-korraldajad) jaotavad täiskasvanud võistlejaid. Lisavärvid on olemas lastele valge ja sinise vahepeal ning mõnes koolis kasutatakse ka subjektiivselt sarnaselt triipudele halli ja/või sinivalget vööd valge ja sinise vahepeal täiskasvanutel / noortel.

** Erandiks triibutamise puhul on musta vöö triibud punasel lapil, kuhu üks triip lisandub esmalt “automaatselt” iga kolme aasta järel, peale kolmandat triipu iga viie aasta järel ning on seega lihtsalt enam-vähem universaalne staaži näitaja.

P.S. Üldiselt vööstandardist BJJs on huvitavalt kirjutanud Straight Blast Gym asutaja Matt Thornton oma blogis. Huvilistel soovitame lugeda!