Miks minna võistlema: Liina kogemus
Hakkasin võistlema sellepärast, et ma tahtsin näha, milline on jits väljaspool trenni, kui intensiivne see on ja mida ma kogen – kas hirmu, põnevust, viha… Esimesel võistlusel sai kohe selgeks, et see on tõesti päris teistsugune tunne kui trennis. Pead oma ürgse koopalooma välja otsima, keda sa võib olla pole enne kohanudki.
Jäin edasi võistlema, sest millegipärast oli peale võistlust alati hästi hea ja kerge tunne, ükskõik kuidas läks, isegi 20 sekundiga tappa saades. Mul pole enne ühegi teise spordialaga nii olnud, olen alati tugevaid negatiivseid emotsioone tundnud kui halvasti läheb ja tundnud, et mul pole justkui õigust mingi spordialaga tegeleda, kui ma seda hästi ei tee ja head sooritust ei näita.
Jitsiga on teistmoodi sellepärast, et võitlusspordis juba võistlusmatile astumine on alati suur eneseületus – sa paned end teadlikult ja meelega haavatavasse olukorda, oled valmis avalikult kannatama rahva ees, vahel eriti ebaglamuurselt. Seega ma olen olenemata tulemusest tundnud võistlustel alati enda üle uhkust, et ma üldse julgesin. Viis aastat tagasi poleks julgenud. Seda uhkust ma tunnen ka vastaste üle, alati mõtlen, et vau kui äge, et need inimesed matile astuvad. Eriti naised! Ja tulemused tõesti ei loe, sest kaotada on emotsionaalselt raskem kui võita, nii et kaotajad on veel eriti tegijad, sest nad tulid ja riskisid.
Mulle meeldib veel võisteldes see kogukonnatunne, ühtsus ja üksteisele jäägitu kaasaelamine. Võistlustel on alati õlatunne palju tugevam, nii enda klubikaaslastega kui ka teiste võistlejatega. See jitsi-rahva soe toetus ja siiras innustus isegi täitsa võõrastelt on suur osa põhjusest, miks mulle võistelda meeldib.
Mida olen enda kohta avastanud võisteldes? Et minuski on koopaloom olemas! Et ma pole nii flegmaatiline kui ma arvasin. Et ma kannatan ära palju ebamugavamaid ja valusamaid asju kui arvasin. Et ma ei peaks kartma enda karmimat külge, sest mina juhin seda, mitte see mind. Soovitan võistelda ja endas loom üles leida!
– Liina
Juba 13. aprillil toimuvad Tartus järgmised Eesti Meistrivõistlused – pane kimono selga ja leia enda sisemine loom :)
